Reedel, 29. augustil, kogunesime klientidega, et võtta ette väike väljasõit. Sihtkohaks oli Hobusaare talu – koht, kus iga samm toob kaasa uue avastuse. Ilm ei olnud just kõige päikeselisem: taevas oli hall ja sombune. Ent juba sõidu ajal oli tunda elevust – jutt käis ringi ja naeratused hiilisid nägudele.

See, et taevas oli pilves, ei seganud kedagi. Vastupidi – just selline pehme valgus lõi talus hubase ja rahuliku õhkkonna, mis sobis ideaalselt meie päevaks.

Hobusaare talu on alati tuntud selle poolest, et seal saab loomi lähedalt näha. Paljud meie kliendid on varasemaltki talu külastanud, ent sel korral ootas ees midagi uut.

Kõige rohkem elevust tekitas okassiga. Tema vaikne kulgemine ja harjumatu välimus panid kõiki pikemalt peatuma. Küsimusi tuli palju: kas ta tõesti laseb oma okkad laiali, kuidas ta sööb ja kus ta tavaliselt elab? Giid seletas sõbralikult, et okassiga küll okkaid laiali ei paiska, kuid suudab end vajadusel hästi kaitsta. See teadmine tõi kergendust.

Samavõrd põnevad olid kaimanid – väikesed krokodillide sugulased, kes oma liikumatu pilguga tekitasid korraga aukartust ja uudishimu. Mõni astus ettevaatlikult lähemale, et neid paremini näha, teised eelistasid neid pigem distantsilt imetleda.

Veel olid uueteks elanikeks talus agaamid, sisalikud, kelle päris kodu on troopikametsas.

Loomade vaatamine oli kindlasti päeva tipphetk, kuid sama tähtis oli ka koosveedetud aeg. Pärast talu uudistamist istusime ühiselt maha, et keha kinnitada. Lihtne eine –  jook, grillvorst ja leib– maitses värskes õhus eriti hästi.

Kõrvalolev loodus mõjus rahustavalt. Linnud laulsid ja tuul liikus puulatvades. Selline keskkond lõi võimaluse korraks aeg maha võtta ja lihtsalt olla – ilma kiirustamata ja muretsemata.

Võib küsida: miks on hooldekodu klientidele sellised väljasõidud olulised? Vastus on lihtne – need pakuvad vaheldust ja uusi elamusi. Igapäevane rutiin hooldekodus on küll turvaline ja hoitud, ent vahel võib see muutuda üksluiseks. Uued kogemused, eriti looduse ja loomade keskel, äratavad inimeses taas uudishimu ja annavad energiat.

Ka töötajatele on sellised hetked väärtuslikud. Näha, kuidas kliendid elavduvad ja oma mälestusi jagavad, annab ka personalile jõudu ja motivatsiooni. See loob tugevama kogukonnatunde, mis kandub edasi ka igapäevaellu hooldekodus.

Päeva lõpuks võis märgata, et väsimusest hoolimata oli õhkkond soe ja rahulolev. Mõned kliendid rääkisid veel bussis tagasi sõites, milline loom neile kõige rohkem meeldis. Teised jäid aknast välja vaatama, justkui hoiaksid mälestust alles.

Kõige olulisem oli aga see, et igaüks tundis end väärtustatuna ja kaasatuna. Me ei käinud lihtsalt loomi vaatamas – me lõime koos mälestuse, mis jääb pikaks ajaks meelde.

See hall 29. augusti hommik muutus Hobusaare talus veedetud päeva jooksul millekski palju enamaks kui lihtsalt väljasõiduks. See tõi hooldekodu klientide südamesse rõõmu, soojust ja elevust. Loomade kohtamine, looduse nautimine ja üksteisega jagatud mälestused lõid tunde, et elu on täis väikeseid hetki, mis võivad olla hindamatud.

Sellised kogemused tuletavad meelde, et õnn ei peitu alati suurtes sündmustes. Mõnikord piisab ühest talupäevast, et südamesse jääks soe valgus, mis kannab edasi veel kaua pärast seda, kui uksed taas hooldekodu poole on avanenud.